Murueide tütred elavad jäädavas nooruses, kannavad ebemesarnaseid valgeid riideid ja armastavad kuuvalgetel öödel metsas lagedal murul heljuda. Murul heljumise ja viibimise pärast hüütakse neid ka muruneidudeks. Rahvasuu tunneb neid ka vihtlemise ja suplemise järgi, mida nad harrastavad suveöödel, kuuvalguses. Nende vihtlemislava on metsas puudeladvad, kus kuuvalgel nende vihad hõbedast säravad. Suplemas käivad nad metsajärvedes ja metsa vahel jõgedes, kus nad vees kogu lühikese suveöö mängides ja naljatades mööda saadavad. Murueide tütred laulavad metsas linnulaule, et kõik metsaloomad ja linnud paljuneksid. Murueide tütred olid küll himurad, kuid valvasid hoolikalt, et keegi metsarahvale paha ei tekitaks.
Kui keegi varitseb varjus nende suplemist või vihtlemist, võib murueit uudishimulist rängalt karistada, kas pimedaks või keeletuks moondada. Mõnel ükskiul juhtumil õnnestub noormehel murueit tabada ja koju viia, kuid õnnelikuks ta ei saa muruneiuga elades. Varem või hiljem pöördub muruneiu õdede juurde tagasi. Murueide tütred teevad nii mõnegi nägija õnnetuks. Nende nägemise järel ihkab nägija neid veel näha, veel nende ilu imetleda; käib ööde järel neid otsimas, kuid asjata. Igatsus muruneiu järele saab mitmele nende nägijale kihvtikarikaks.
Tekst pärit siit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar