Tuulepeast kotimeister. Mina poleks mina kui...

Ühe koti saamise lugu.

Materjaliks kasutasin Drops Eskimo lõnga.

Väga mõnus kudumine, paar tundi ja valmis. No natuke liialdan, aga ikkagi.

 Kaunistuseks samuti Drops lõng  villaloor ning mõned pärlid. Kaunistused toksisin kergelt viltimisnõelaga kinni, et nad ikka ilusti paigal püsiksid.
Tegin veel koti seebiveega märjaks, natuke paitamist ja pesumasinasse.

Ja otse loomulikult keerasin ma kõik nässu.

Ma olen vist hästi tuulisel päeval valmis tehtud, sest ajude asemel vihiseb mul ainult tugev põhjatuul, mis mu viimse mõistuseraasukese ära külmutanud on.

Pasumasinast ma võtsin välja küll koti, kuid üllatus, üllatus.

Kotil peaks ikka  kotisuu ka olema ja idee järgi peaks saama koti sisse asju panna.

Aga kuna väike ajukääbik ei tulnud selle pealegi, et pesumasinas koti pooled kokku `` kleepuvad`` siis saingi endale paariks õhtuks lisategevust.

Sellest õudusest ma pilti ei teinud.

Küünekääridega lõikasin ettevaatlikult kokku `` kleepunud``  koti lahti ja panin uuesti pessu. 

Koti sisse toppisin käterätiku, mis pooled ilusti eraldi hoidis.

Natuke venitamist, natuke pärleid ja valmis ta ongi. 

 

Peale esimest vanutamist lõikasin ära ka osa narmastest ja varjasin uue villaga mustad täpid.  

Lihtsalt ei meeldinud

 Kott saab ka voodri, kuid alles siis kui jõuluvana  või mõni muu lahe tegelane  (  Ma tean, et sa loed mu blogi !  )   mulle õmblusmasina kingib.  :)

Nii muuseas katsetasin ka mullikilega märgviltimist. Põnev ja loominguline.
Tulemus siis selline:

                                                          Mobiilikott või prillitoos, kuidas keegi soovib :)

Lõpetuseks lohutan natuke ennast:

Igaüks olgu vaid enese moodi,
selline,nagu ta maailma loodi.
Raske on mõtelda laenatud peaga,
leppida sunnitud kurja ja heaga,
mahtuda ühtede mõõtude alla...
Igav on ühtviisi olemas olla!
/I.Põldsaar/