Laias laastus peavad minu lapsed mind enam-vähem normaalseks inimeseks.
Pisara arvates olen ma natuke hipsteri tüüpi.
Pisarakese arvates lihtsalt võimatu ( mida iganes ta ka selle all ei mõtle ) ,
kuid Mürts on seisukohal, et ma olen permanentselt imelik.
Seega, enam-vähem normaalne :)
Kui ma nende saabastega kaupusest võidukalt koju saabusin, ise rõõmustades, et nii odavad ja nii lahedad, siis majas polnud kahjuks ühtegi inimest, kes minu rõõmu jaganud oleks.
Ma tean, mida nad mõtlesid ( segi peast! ) aga hea kasvatuse tulemusena
seda keegi valjusti välja ei öelnud.
Aga mul oli visioon, nägemus, ettekujutus.
Vot selline:
Suure surmaga toppisin Pisarakesele saapad jalga,
et saaks ka õues ühe klõpsu teha.
Mürts muidugi ütles, et kui ma väga tahan, siis ma võin ju neid kanda,
kuid ainult siis kui teda juures ei ole.
Veel parem, kanna mingis muus linnas, kuskil kaugemal, kus pole tuttavaid :)
Eestimaa v.a Ida-Viru, siit ma tulen!
Tegelikult ma peaksin selle mooniteema ära lõpetama,
hakkab juba igal pool korduma ja muutub tüütuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar