``Porgandivihkaja`` sünnipäev.

Oi mulle meeldib inimesi norida ja ``nokkida``. 

Veel vahvam on ``nokkida`` tuttavaid, kelle suhtes saan kindel olla,
et nad ei solvu ja on minu imeliku huumorimeele suhtes immuunsed. 

Neid on vähe, aga neid on :) 

Üldiselt mulle ei meeldi eriti kui toiduga pirtsutatakse.
Eriti veel, kui pirtsutajateks on minu lapsed.

Kes ei söö sibulat, kes ei joo piima, kes ei võta tomateid suu sissegi 

( Tervitusi Pisarale! Muideks, ketšup, millega sa minu toitu solgid, on ka tomatist tehtud!! )

ja  kes ütleb, et tema enam sealiha ei söö, sest põrssapojad olla nii nummid. 

Mina ütlen nii, et kui on nälg majas, siis süüakse kõike. 

Liiga hästi elame, inimesed!

Nojah, kaagutada ja targutada on ju tore aga kui nüüd tõele silma vaadata tuleb tunnistada,
et ka mina ütlen nii mõnelegi toidule kindla EI.
Kalamari- juba ainuüksi mõte sellest, et ma söön surnud
kalaloodet, mis peale kõige muu on veel toores,  tekitab mul okserefleksi.
Samuti toore kala või liha söömine.

Vot nii silmakirjalik olengi :) 

Aga see selleks.
Jätkame ``porgandivihkaja`` teemadel. 

Keedetud porgandid on kõige jubedam toit maailmas, ütleb mu tuttav.

Ise aga sööb ja kiidab, kui porgand on oskuslikult toidu sisse ära peidetud.

Nii palju ma teda ka ei vihka, et sünnipäevaks talle keedetud porgandeid kingiksin . 

Ma kingin midagi poole hullemat:

porgandid, mis ei mädane ega kõdune, 

porgandid, mis jäävad talle alati meelde tuletama, 

et  üks pooletoobine Leinakask ütleb:
 ``Sööge porgandeid seltsimehed!``