On juuli lõpp ja pihlakas värvib juba oma marju.
Kuumus on halastamatu ja selle aasta marjad on kribud.
Minu maakodu aia kolme nurka istutati juba üle neljakümne aasta tagasi pihlakad,
ju siis usuti nõiapuu kaitsvasse väkke.
Neljandasse nurka istutasin ise, pea viis aastat tagasi, valge pihlaka.
Mitte kaitseks, vaid puhtalt ilu pärast.
Pole mina seda ilu veel näinud, sest see puu keeldub jonnakalt õitsemast.
Igal aastal ootan oma valgeid pihlakamarju :(
Enamasti jäävad pihlaka marjad lindudele kõhutäiteks, kuid vahel satuvad nad ka purki.
Mulle meeldivad sellised kärtsumad maitsed ja oma pihlakamoosi keedan ma ilma õunteta.
Marjade ja suhkru vahekord on 1:1.
Eriti hea tulemuse annab üks korralik teelusika jagu vaniljesuhkrut.
Mina kasutan lisaks veel moosipaksendajat,
sel juhul ei pea moosi kaua keetma ja kogu see tervis ja vägi jääb alles :)
Не рыба, не баба, не мясо.
Mul pole õrna aimugi, mis lillega tegu on
Jäägu siis nii, et igaüks näeb temas just seda lille, mida soovib :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar