Seebitegu pole ma veel proovinud, kuid kahtlustan, et kord jõuab aeg ka sinnamaale.
Elus peab ju kõik järele proovima.
Esialgu tundub aga, et seebialuste tegemine on lahedam.
Tegelikult ei ole kivisse raiutud,
et minu väikesed kausikesed peavad just seebihoidjatena kasutust leidma.
Meenub, et ühel laadal, kus Narva klaasimeistrid kauplemas käisid,
oli üks ostja nende kaunite suupistealuste kohta öelnud,
et oi, kui imeilusad tuhatoosid.
Nii et, jah, igaühele ikka oma :)
Töötegemisele vahelduseks:
Ükspäev tassisin lapsed oma lapsepõlveradadele.
Keset raba asub imeilus Kalina järv.
Vesi oli supisoe, parme oma tuhatkond.
Tõsiste kahjustuste vältimiseks istusimegi kaelani vees, peale seda kiire spurt autosse ja minema :)
1970ndatel kaevandas Viru kaevandus järvealuse tühjaks.
Vanemad mehed teadsid rääkida, et sel ajal oli järv ööpäevaga tühjaks jooksnud.
Vastab see jutt tõele, või mitte, ei oska öelda.
Viru Kaevandus on juba tükk aega suletud ning tänaseks on kaevandusšahtid täitunud põhjaveega
Armas ja privaatne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar