Ma üldse ei imesta, et klaasikunst, eriti aga vitraažid, nii kallid on.
Peale kalli klaasi kulub vitraažide tegemiseks ka päris hea hulga tina.
No kuidas saab üks tükike metalli nii palju maksta?
Õnneks on mul mees, kel on välja kujunenud nn kogumishaiguse leebe vorm.
Nali, tegelikult on vist põhjuseks see, et meist keegi ei viitsi eriti garaaži koristada.
Ja jumal tänatud!!
Oma garaaži lõputustest riiulitest leidis ta üles sellise hunniku kvaliteetset tina,
et nüüd ei pea ma oma 5 aastat selle peale raha raiskama.
Ole sa tänatud, hea inimene!
Siinkohal meenub mulle, et lapsena ei osanud ma välja öelda sõna inimene.
Minu suust kõlas see sõna umbes nagu ininenine või midagi sellist.
Ega ma ise poleks seda mäletaud,
kuid kunagi ammu meenutas mulle seda minu ammune
lapsepõlvesõber ja naabriplika.
Tänapäeval on õnneks asi natukene paranenud
ja ma suudan adekvaatselt hääldada ka keerukamaid sõnu.
Tänan, emake loodus, arengu eest :)
Aga tagasi selle tina ja klaasi juurde.
Viie päeva töö vili.
Üldiselt on nii, et kui ma midagi alustan
siis ma pean ka selle võmalikult kiiresti lõpetama.
No ei tule rahulikku ööund, kui projekt pooleli on.
Seega lõikasin, lihvisin, tinutasid ikka kõvasti rohkem, kui 8 tundi päevas.
Üks koridor sai endale akna:
Aknaraam jääb täpselt selliseks nagu ta on.
Vana, kulunud ja kole.
Lõpetuseks tahaksin ma rääkida oma iga-aastasest jõuluimest.
Minu naabrinaine, 82 aastane vanamemm, kes hooldab oma 81 aastast meest.
Tal käib abiks ja toeks ka tema poeg, kuid mitte ööpäevaringselt.
Mitte kellegile ma oma taati ei anna, teatab kindlal häälel see memmeke.
Kuni surmani.
Me ei suhtle eriti tihti, no nii korra kuus vahetame üle aia paar sõna.
Üldjoontea tean, milline olukord on temal, üldjoontes teab ka tema minu elu-olu.
Iga jumala aasta, nüüd on neid kokku juba 20,
toob memmeke igale meie pere liikmele kingituseks
šokolaadist jõuluvana, kalendri ja südamlike soovidega kaardi.
Juba viimased kümme, või enamgi aastat, on kingikotis 6 jõulumeest.
Kuues on minu isale, kellega vanamemm pole kunagi kohtunud.
Vaata, et ta selle ikka ära sööks, manitseb memm mind kõik need aastad.
Vot sellistel hetkedel mõtlen ma alati, et kurat võtaks,
inimesed on ikka ilusad ja head.
Ja iga aasta ma nuputan, mida küll vene jõulude paiku vastukingiks teha.
Varasemalt olen kinkinud ikka oma klaasitöid, jõululaterna,
vilditud sussid, kootud sokke jne.
Ta ei kasuta neid , paneb kappi ära,
sest tema sõnade kohaselt on need asjad kasutamiseks liiga ilusad.
Ideid palun?
Äkki küpsetaks hoopis pirukaid, neid ta kappi seisma panna ei saa:)
Siia blogisse sattunutele soovin aga ilusat uue aasta ootust,
rohkem märkamist ja mõistmist!
Mul on endale ka üks jõulusoov, vähemalt aasta viimase päevani,
ilutulestiku vaba jõulurahu.
Suht võimatu on tööd teha, kui üks kolmekümne kilone elukas ,
suurest ärevusest, sülle trügida proovib.
Töölaua alune vaade, see leebem variant :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar