Oh mind ja minu pikki juhtmeid.

Täna on nõidade öö, homme juba esimene mai, aga mina olen ikka oma tegemistega varakevades. 

Juba veebruaris mõtlesin, et sel kevadel teen kindlalt lumikellukesi, 

pole ammu teinud ja nii ilusad ja kevadised jne. 

 Nüüd on olukord selline, et lumikellukeste aeg on ammuilma möödas 

ja meeleolu loovad juba teised lilled ja lõhnad. 

 Aga pole vast hullu, varsti on emadepäev ja kaunid lilled toovad emadele alati naeratuse näole. 

Ja kui peale naeratuse toovad nad  ka natuke hobuserauaõnne, 

siis peaks asi ju päris hästi olema :) 

 Kevade esimesi õisi saate oma käega katsuda, juba selle nädala lõpus,

 Tartu kesklinnas, Roosiaida hubases käsitööpoes. 

 Tuleviku tarbeks annan teile aga väikese vihje :) 

Peaaegu ideaalne, peaaegu muna.

Kogu minu vara on kindla kaitse all. 

 Parimat savivalvurit on raske leida :) 

Sellised lood siis seekord.

Nüüd ei jäägi muud üle, kui oma vana luud tolmust puhtaks raputada ja teele :) 

Tal selged olid linnukeel ja ussisõnad ka.

Kui hunti kohtas metsateel, siis vestles temaga.

Ja kui meil keegi haigeks jäi, ta keetis nõiateed,

mis võttis kurjad haigused ja ema silmaveed...