Edasi, tagasi, sinna, tänna 🤪

Kui laupäeval oli veel supersoe kevadilm 

siis täna puhus jäine tuul kõik sooja kibekiiresti kontidest. 

Jess, saabki rahus ühe Kurtna matkaraja ette võtta!!

Palju neid inimesi seal metsas ikka jõlgub sellise külma ilmaga?

Tutkit brat 🙂

Tee ääres seisid iga paarikümne meetri taga, eeskujulikult pargitud, autod 

ja rahulikust jalutuskäigust ei saanud unistadagi. 

Minu koer peab saama joosta vabalt, ilma rihmata ja sinna, kuhu hing ihkab. 

Kahjuks sellise rahvamassi juures pole see võimalik. 

Tuleb ikka suund kodumetsa võtta. 

Seal kindel, et üks laiguline märtsijänes ennast hingetuks joostud saab 😊

Ja vesi on oluline, nii mulle, talle kui ka minu lastele.

Ilma selleta ei saa 🥰

Kaldaäärsed rabamännid, jäine vesi ja taevasinine taevas.

No ja kuldse kuu võib ju ka pildile mõelda 😉

Äkki on üks Timmugi seal männi taga peidus, krt seda teab. 🤷‍♀️

Need kaks rabamändi sain pildile siis, kui veel kevadpäike sillerdas.

Ei tule see kevad mingil moel teisiti kui varem, ikka siis kui tulema peab. 

Ja märtsijänesed on hullumas nii nagu eelnevatelgi aastatel 🙂

Kuigi tuleb tõdeda, et minu märtsijänese kevadhullus kestab aastaringselt! 

 Olge terved! 🙏

Lund tilistada saab lumikellukestega :)

Nii lahe lause, eks!

Vaatamata sellele, et tegelane nimega Coronavirus 

 hiilib meil siin tasapisi ringi siis mind see eriti ei puudutata. 

Kodus teen tööd juba mitu, mitu aastat ja erakliku inimesena sobib see mulle ülihästi.

Ka see, et lapsed kodus, on superlahe, tundsin juba puudust sellest elust 🙂

 Aga nüüd selle tilistmise juurde tagasi tulles. 

Kolasin mina mööda  Rahva Raamatu e-poodi ringi, kui selline vahva raamatu pealkiri silma jäi. 🙂

Alguses arvasin, et tegemist on luulekoguga aga ei, 

raamat on hoopis koduõppest, haridusest ja haritusest. 

 Kuigi haridus, haritus ja enesearendamine on ka meie elus tähtsal kohal,

 otsustasin ma seekord raamatu ostmise asemel hoopis selle pealkirja pihta panna 

ja ülbelt oma postituses ära kasutada .

Ma loodan, et Kaire Kaur Daniel andestab mulle selle häbematu varguse. 😇

 Paari päeva pärast algab kevad.

Pool Eestit postitasid sotsiaalmeedias juba veebruari alguses pilte tärkavates lumikellukestest ja muudest kevadlilledest.  

No jah, kena küll aga oma aias ringi kõndides tundus, 

et minu kevadkuulutajad on nõuks võtnud ikkagi traditsioone jälgida 

ja nn " õigel " ajal tärgata. 

 Vaatamata sellele, et aasta 2020 on täiesti pea peale pööratud aasta oma veidra ilmaga siis ikkagi tekib mul tung teha kevadlilli mitte jaanuaris, veebruaris, vaid kevadkuudel 🙂 

 Krookused on ka ühed lilledest, mida ma varem teinud ei ole. 

Veeretasin pikalt näppude vahel ühte lillakat klaasi, mis tundus sobivat.

Ahjust välja tulles aga...

                                                                  Kuhu lilla kadus??? 😮

Sädeleb, sädeleb, sädeleb miljon õit, hommikul roosimerd vaadata aknast võid...

Ma olen juba ilmatuma pikka aega klaasiga tegelenud, 

kuid siiani pole käsi tõusnud, et ette võtta roosid.

Pole lihtsalt minu lilled. 

 Aga näedsa, tasub endale vaid osta Waltraud Nawratili abstraktse kunsti raamat 

ja inspiratsiooni on nii palju, et vähe pole. 

 Muidugi ei saa klaasist ealeski kätte sellist tulemust kui värvidega tööd tehes, 

aga see pole ka eesmärgiks.  

Ka klaasist " akrüülmaalil " on koht siin ilma peal, kui ta juba valmis tehtud sai 😉

 Need roosad roosid on, aga minu jaoks täielik läbikukkumine 😟

 Roosiõied on igati OK, aga no need lehed said küll valest klaasist.

Kohe üldse ei meeldi mulle see kapsaussi roheline. 

 Ja peale kõige muu panin ma ühe lehe tagurpidi 😥

 Samas toorena nägid nad päris head välja. 

Ah, mis ma ikka nutan siis. 

Elu on näidanud, et mis ei meeldi mulle, meeldib kellelegi teisele 🙂

Vastuolu, päike ja värvide mängud

Istutasin jääpurika pärjale suvelilled.

No, mis sa hädaga ikka teed, kui lumi maas aga hing ihkab suve 🤷‍♀️

Tegelikult on tegemist aga kliendi sooviga, et pärjale saaksid just punased lilled.

Sulalume taustal näevad nad päris efektsed välja, aknal päikest püüdes paremad veel. 

Mind hakkas nüüd kohutavalt kummitama:

Juba vulisevad veed, kui ta silmad lahti teeb...

Tark google ütleb, et tegemist on hoopis karu lauluga. 🙃  

No las ta siis olla, loodan, et ma homme enam ei ümise lõputult 🙂

Tellimustööna sai tehtud ka, veel üks, vanakuradi õmblusnõel.

No ei tule minu käe alt välja üks ühele vitraaže ja see pole ka eesmärgiks.

Käsitöö puhul ongi ju peamiseks märksõnaks ainulaadsus 🙂

Just nimelt sellise klaasi ja päikese mängu tõttu vitraaže armastangi.

Varjud täis värve ja sära 💗💗

Ilusat kevadkuud !

PS! Oi, te ei kujuta ettegi, mis mul ahjus on!!

Ma olen ise nii põnevil ja hoian pöidlaid kramplikult pihus, 

et ahi mulle mingit käkki kokku ei keeraks. 

Esimest korda tegin ja elu on näidanud, et need esimesed korrad õnnestuvad alati.

Loodan, et ka seekord 🤞🤞🤞

Teel sini-must-valge esmaspäeva poole laenatud sõnadega.

Ma lillesideme võtaks

vöökirja ja kuulivesti

ja köidaks sellega ühte

Sind - ärevushäiretes Eesti

Erakondade kudemise

suusiugude salvamistiik

armas ja melanhoolne

lõhestund arvamusriik

Ma jumala pisara võtaks

ja tumeda laukavee

ja niisutaks seda leiba

mida me haukame

Ma Greta Thunbergi võtaks

tõe truuduse õiguse ka 

ning Elba saarele jätaks

paljud suurilma riigipead

Ma ema südame võtan

ja Krõõda heleda hääle

ja hüüan raieorgu

Munamäelt Lasnamäele: 

Rõõmusta metsalind

et elad veel säutsud ja loodad

ja iga vaba hing -

Head uut aastat ja snovõm godom !

/ Kristiina Ehin / 

🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂🥂 

On küll aastavahetuse luuletus, 

kuid sobib ideaalselt ka 102. sünnipäeva puhuks 😉

Aga nüüd klaasi juurde. 🥰

Armastus esimesest silmapilgust! 

Eestimaa taevas, veed, tuuled ja vihmad, 

killuke lumist kargust ja kübeke päikesesoojust. 

Uhh, valmis sain !!!!

Lootos -  hea õnne ja puhtuse sümbol. 

Tellija soovil sai vitraaži suuruseks 33 x 70 cm 

ja minu suureks üllatuseks kaalus see peaaegu 5 kilo. 

Ma olen ise super puper rahul, sest tegemist on minu esimese nii suure vitraažiga 

ja tema kallal nokitsemist nautisin ma täiega.

Nüüd on julgust võtta ette ka suuremaid projekte, sest ma suudan ja oskan!

Ainukeseks mureks oli ruumipuudus 🙁

Elutuba pole vast parim koht kus klaasiga tööd teha, 

seda enam, et meie peres käiakse toas paljajalu.

Igal juhul said kõik mu pereliikmed sõbrapäeva kingituseks päris omad pintsetid 😉

Aga alguse sai kõik pildist, mis tellija poolt saadeti. 

Tükk tüki haaval terviku poole.

Kuna ma ei talu absoluutselt rutiini, 

siis vahepeal said kaks kevadhaldjat endale taevasinised tiivad.😍

Neid iludusi võib kohata Alutaguse metsades  vaid see inimene, 

kes hingab loodusega ühes rütmis ja  

hoiab hinges kasvõi tähetolmu kübekese võrra lapsemeelsust 😇

Vanapagana õmblusnõel.

Õpetussõnad valelikele.

Ära valeta, 

ära mõtle asju välja 

ja ära levita kuulujutte,

vanakuradi õmblusnõel nõelub sul unepealt suu kinni 

ja siis on ka tõe rääkimine sinu jaoks võimatu. 

Urmas Tartes ja Jaak Põder on kokku pannud imelise raamatu nimega "Legendiloomad".

Minu Mürtsu lapsepõlvelemmik.

Õnnelikud.

Eks neid orhideesid ole aastate jooksul kingitud ja ise ostetud.

Kasvatatud ikka lootuses, et peale esimest õitsemist näitab veel oma õiteilu.

Tutkit brat :) 

Mina neid iludusi varasemalt õitsema saanud ei ole

ja seda ajani, kui ma lillepotid elutoast kööki tõstsin.

Ja siis läks lahti, koht neile sobis ja nüüd on õisi rohkem kui küll.

Klaasi sisse on neid aga natukene keeruline saada. 

Proovisin küll nii ja naa pidi, sättisin ja katsetasin mitmet moodi.

No ütleme nii, et peaaegu :) 

Targemad teada rääkida, et orhideed olevat väga teraapilised taimed ja loovad kodus hea aura.

Õitsev orhidee on õnnelik orhidee :) 

Mul on kodus peale õnneliku orhidee veel üks õnnelik.

Peale väsitavat metsamaratoni diivanil iluund tegev koer on õnnelik koer :) 

Palju õnnelikke teie kodudesse :) 

Loomekriisi tulemused.

Tuhat asja vajavad tegemist, kuid mina istun laua taga ja kritseldan. 

Tahaks ju joonistada loomi ja libikaid, imeilusat Eestmaa loodust , puid, taevast, merd.

No ei oska.

Paberile ilmuvad vaid lilled, ei midagi rohkemat.

Võtan siis oma visandid eeskujuks ja püüan nad klaasi sisse panna.

Mis lilledega tegu on, pole mul õrna aimugi.

Pakkumised on teretulnud :) 

Nagu elu,

kord maasikamagus, kord pihlakakibe.

Ma pole siia nii ammu jõudnud :(
Vabanduseks saan tuua vaid need viis Eesti Metsloomaühingu hoole all olevat nunnut.
Piiritajad on lihsalt imelised :) 

 Kaks on juba suuremad, kolmas tillum. 

Kuna nad on putuktoidulised ja nende sulestik peab olema ideaalselt puhas,

 siis tööd ja vaeva on nendega palju. 

Tänutäheks kuulan aga 24/7 nende siristamist.

 Tema siin on aga Härra Tikker. 

Ta tuli, võitis kohe mu südame oma leebe loomuga ja läks,

 arsti  abiga, vikerkaare taha oma siili asju seal edasi toimetama.

 Röntgen näitas vaagnaluu murdu ja teda kahjuks päästa ei saanud. 

 Paar päeva hiljem koputas minu uksele perekonnata jäänud imeväike Ruudi.

Hea tervise juures, hea isuga, kohutava iseloomuga :) 

Meist ei saa sõpru, 

sest suuremaks kasvades peab ta oma teed minema ja looduses ise hakkama saama.

Jah, ja nii ongi, kord maasikamagus, kord pihlakakibe.