Läksin juukseid kammima, kamm see kukkus merre.
Merest tõusis kullast mees, ütles: „Ole terve!“.
Tahtis suisa anda suud, kaela kullast raha.
Küsis: kaasaks kindlasti tulla talle tahan.
Lubas ainult kätel mind kogu elu kanda.
Vikerkaare otsa alt varanduse anda.
Mina talle vastasin: „Enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse annan ennast kätte.“
Üles, alla, juuksed valla,
taevaservalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia, sinna, lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.
Mis ma kulla kutsele oskan ikka kosta.
Pole ilmas varandust, mille eest mind osta.
Kuld on külm ja hingetu, pole mõistust meelel,
kõval kullast asemel pole laule keelel.
Puna palgeilt kolletab, surmub silmist sära,
vikerkaare väravalt võtme võtab ära.
Sestap talle vastasin: „Enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse annan ennast kätte.
Ansambel Vägilased / Anzori KBaralaja
Kuula siin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar