Ok, ma valetasin ning minu ELUpuu.

Eelmises postituses lubasin suure suuga, et ma ei näita enne augustit oma käsitööd. 

Mõte oli, et ma ei TEE ka käsitööd.

Ma kuulen päris selgelt, kuidas üks kiuslik käsitööjumal , 

pilve peal jalgu kõigutades, 

minu üle naerab.

Kuna ma pean suutma korras hoida kaks majapidamist siis  ma tõesti lubasin endale, 

et mingit nikerdamist ja aja raiskamist ei tule. 

Kuu aega ainult muruniiduk ja hekikäärid. 

Aga noh,need nikerdamised tulevad kuidagi ise minu juurde.

Fusingusse panin end taaskord kirja, sest ma unustasin ( jube mugavalt ) ära endale antud lubaduse. 

Üks kord ju võib!

Aga kui postkasti potsatas juulikuu Nipiraamat  

( veebilehe leiad siit: Nipiraamat ) 

ja ma leidsin sealt sellise pildi: 

olin ma müüdud. 

Ma tahan endale ka!! Mitte sellist, vaid minumoodi.

Nii valmiski minu ELUpuu.

Minu kallid: 

Tegelikult ma arvan, et ma väga pikalt ei suuda seda puujurakat oma seinal välja kannatada 

ja pildid lähevad karpi jõule ootama. 

Ehin nendega parem jõulupuud. 

No ja kui juba blogimiseks läks siis vingun ka natuke.

Sain just hiljuti maal lahti kutsumata külalistest, nüüd on nad linnas platsis. 

Aru ma ei või, mis nendel putukatel sellel aastal viga on? 

Naabrite juurde ei võinud minna või??

Kui ma garaažiuksed lahti tegin ( neid me tihti ei kasuta ) ei saanud ma esiti arugi, 

kust kurat see sumin tuleb. 

Siis aga ründas mind üks jube vihane tegelane ja ma olen päris kindel, 

et ta ei lennanud mulle  kogemata otsa, vaid otsese mõrvatahtlusega. 

Ja siis ma märkasin , miks mind tappa üritati. 

Üks ilusamaid herilasepesasid,mida ma näinud olen: 

Looduse meistriteos!