Äärepealt oleksin ära visanud.
Nõukaaegne raamatu tüüpi karp vedeles mul kapis ja kogus tolmu.
Ju siis ootas oma aega.
Kiskusin ta tükkideks .
Spetsiaalselt uut paberit ma osta ei raatsinud.
Leppisin kodus oleva rohelise paberiga,
kaunistuseks leidsin Epp Maria Kokamäe poolt joonistatud postkaardi,
natuke paberpitsi ja kunagi kuskilt välja lõigatud luuleread.
Tuli selline natukene erootilise maiguga mälestustekarp:P
Tuleb vist maalt vanad armastuskirjad ja -luuletused üles otsida ja karpi hoiule panna.
Laste beebiaegsed mälestused vaevalt sinna sobivad.
Paber ja liim ei ole minu sõbrad.
Seda ma sain tunda karbi tegemise ajal küll ja veel.
Ma ei saa öelda, et ma lausa hambad ristis tegin seda tööd,
kuid mingit erilist naudingut ma ka ei tundnud.
Kõige mõnusam oli kätelt liimi maha koorida :)
Näitan ära ka rohelise puuviljavaagna.
( Mingi roheline periood on vist algamas.)
Vaagna juures ei suuda ma ära kahetseda,
et mul ei jätkunud mõistust valida läbipaistva aluse asemel läbipaistmatu valge.
See oleks toonud värvid ja kontrastid ilusti esile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar