Vahel vaatan neid Narva käsitöömaja naisi, kes loovad imeväikeseid kunstiteoseid ja mõtlen,
no on ikka inimestele kannatust antud.
Minu jaoks on väikese asja tegemine kõige raskem.
Väikesed detailid peavad omavahel ideaalselt sobituma ja seal suurt eksimisruumi ei ole.
Olen juba ammu imetlenud klaasist prosse ja eriti südamelähedaseks muutus magav rebane.
Ega ta mul mingi eriline masterpeace pole, kuid omamoodi armas ikkagi.
ja siis minu käe all küll midagi normaalset ei valmi.
Järjekordse hoo tulemuseks on siin:
No kuidas oleks hommikul ärgata, kui sind tervitab voodipeatsis selline armastusejänes?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar