Nende sõnade peale läheb minu Pisarake koheselt põlema.
``Ma EI OLE väike ja ammugi mitte EI OLE ma väike linnupojakene!!!
Hakka mulle veel tuti-pluti ka tegema,`` kriiskab nooruke puberteet
ning kättemaksuks norimise eest näpistab kõvasti minu põski.
Mul on hea meel, et mul jagus omal ajal mõistus oma laste killud kõik üles kirjutada.
Vahest loeme koos ja naerame südamest.
Mürts oli tol ajal viiene.
Kutsusin poisi enda juurde kasutades sõna tibu.
Mürts vastas mulle tõsiselt, et tema küll kana ei ole ja kõndis toast välja :)
Nii palju siis tibudest ja kanadest.
Äkki kunagi jõuavad ka need tegelased minu tegemistesse,
kuid praegu piirdun natuke teistmoodi lindudega.
Ikka klaasisulatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar