Tahan või mitte,
vingun või ei vingu,
kuid selline kerge jõuluromantika on ka meie majja ilmunud.
Jäälaternaid olen ma teinud igal talvel.
Minu arust on tule ja jää koosluses sellist ehedat võrgutamist, ohtu ja ilu.
Oh, ma ei või :)
Selgitage mulle, kuidas on võimalik, et täiesti sirgel külmikuriiulil jäätub vesi niiiii viltu.
Niivõrd loodist väljas meie külmkapp ka ei ole.
Müstika või kaheline füüsikas???
Kõige rohkem meeldivad mulle looduse mängud.
Päeval sulatab, öösiti jäätab.
Nii sünnibki kunst :)
Jää juurest tulen nüüd palju püsivama, savi , juurde.
Kiikla käsitööringis lasi Tiina meil südamest saviga mängida.
Mida ma seal peale südamete veel tegin ( ehk minu feilid ) räägin mõnes hilisemas postituses.
Praegu aga minu südamest tulnud südamed :)
Kui sulle meeldib minu kingivalik,
siis ootan sinu kommentaari EELMISE postituse alla .
Ma muidugi ei taha pealetükkiv olla, kuid,
kas keegi imearmas naine, kel on kodus imeilus sinine kann/vaas
või siis keegi rohelises villas elav kõrgealune,
või keegi, kes lahedaid pajakindaid õmbleb,
või siis hoopis inimene, kes oma siiraste postitustega teeb alati minu silm märjaks,
või siis keegi veel,
ei sooviks oma õnne proovile panna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar