Paanika!

              ``Ta on kadunud! ``, karjub Pisarake telefonitorusse.

                `` Teda ei ole kuskil, otsisin terve toa läbi!``

            Kuni tööpäeva lõpuni vaikus. Mõtlesin endamisi, et kas loobuti otsimast või leiti ülesse.

     Koju jõudes on kaks tuba segi pööratud, asjad vedelevad, kapid, diivanid on paigast liigutatud.

      Põgenik magab rahulikult oma puuris.

 

 

Pisarakese südamlik vestlus Doraga:
``Oh, sa mu kallikene. Oh, sa mu ohmukene. Dora, Borakene.

Ei söönudki mu tšintšiljat ära! Aitäh! Aitäh Dorakene!``  

Mida see koer meist küll arvata võib?

 

Kodurahu on edukalt taastatud.

Varesejalg

Nime saamine käis lihtsalt. 

Esimesel ööl kraaksus ja laamendas, nagu oleks meil puuris 10 nälginud varest. 

Kohanemisraskused, mis teha. 

Nüüd on juba elu lill, kõik üle nuusutatud ja kõigiga sõbraks saadud. 

Mina usun, et igal lapsel peaks olema lemmikloom ( tingimusel, kui ta seda ka ise soovib ja tingimusel, et lapsel on ka vastavad isikuomadused ) 

Varesejalg on Pisarakese esimene, päris tema enda, lemmik. Ma tean, et ta ei vea Varesejalga alt ja ta on tüdruku käe all hoitud ja hoolitsetud.

 

Põltsamaa rahvas teada rääkida, et :

Süüakse hiire näritud leiba, ei valuta hambad; aga öeldakse ka, et siis raha saadaks!

                    Kellel nüüd süda pahaks ei läinud siis: HEAD ISU😉

PS! Villakhiir ei ole kohe kindlasti lemmikloom, kellele meeldib süles olemine ja nunnutamine.