Advent, midagi tüdrukutele ja metsamüstika.

Üle pika aja näitan taas oma klaasitöid. 

Jõulud lähenevad kolinaga ja tahad või mitte tuleb midagi temaatilist teha. 

Detsembris süüdatakse igal pühapäeval üks advendiküünal. 

Mina küünalde põletaja ei ole, kuid teistele võib ju ikka rõõmu valmistada :) 

 See küünlaalus sai nii õrnsinine, et lume taustal on muster vaevu märgata.

 Kaks nukku panin ka vastavalt ilmale riidesse. 

Mina kooksin endale samasuguse komplekti, kui ma vaid suudaksin leida sarnase värviga lõnga.

Käesolev lõng on Novita Kajo, milles on 70 % akrüüli ja minu kindla veendumise kohaselt 

kaua ilusana püsivat kampsunit sellest küll ei saa. 

Aga värv on super.  

Seda nukku vaadates hakkas mul kohe kummitama 

Ellen Niidu luuletuse põhjal 

``Me kelgule võib tulla veel üks laps`` 

tehtud laul, mida esitasid Entel-Tenteli laululapsed. 

Nädalavahetusel aga käisin taas üle pika aja akusid laadimas. 

Täielik vaikus, mida rikuvad vaid kusagil taamal kraaksuv vares või tuule käes kriiksuvad puud. 

Imeilusad värvid. 

 Peegeldus. 

 Siiami nelikud

 Ja lõpetuseks üks ütlemata õnnelik koer.

Ta muutub metsas täiesti pööraseks, nagu kevadine vasikas. 

Kusagilt sügavalt sisimast kougib ta välja oma iidvanad jahikoera* instinktid ja laseb need välja.
Õnneks on ta piisavalt arg ja tuuseldab täpselt nii kaugel, et ma silmapiiril oleksin. 

Hoopis teine asi, kui linnas rihma otsas lonkida :) 

* Lugesin kusagilt, et Prantsusmaal olla Dalmaatsia koeri kasutatud linnujahil.