Vahepealsed vihmased ilmad sundisin mind tubasemaks, kui ma ise oleksin soovinud.
Et kõrvale hiilida igapäevastest, tüütutest kohustustest
ja näida selline jube tubli ja usin,
otsisin välja oma heegelnõela.
Mõtlesin, et lisan kööki natuke rõõmsamaid värve.
Mustri valisin väga lihtsa,
et ikka kiiresti valmis saaks ja ei peaks näpuga järge vedama.
Hea teleka ees nokitseda :)
Kanga ülejäägist tegin diivanipatjadele uued püürid.
Minu jaoks on õmblemine ikka täielik ulme.
Kui ma rätikud suutsin isegi enam vähem sirgete õmblustega teha
siis need padjapüürid röövisid mult viimsedki närvirakud.
Respekt õmblejatele!
Vaatan alati imetlusega lapitekke ja muud peenemat õmblustööd.
No peab ikka inimestel kannatust olema!
Ühel hommikul istus aga meie värava taga selline sassis soenguga tegelane.
Hädavares.
Tuli vist hingesugulasele külla?
Ülemisel pildil tundub ta kõhualune selline halliks, kuid tegelikult oli ta üleni must.
Tegu pigem hakiga.
