Puhkus läbi.
Oh kuidas ma ei taha.
Mul on ju veel nii palju karpe ja värve ja villa ja puruks toksimata nõelu ja ideid.
Tasu
tehtud töö eest peaks olema tööst saadav rahuldus ning see, et maailm
vajab selle töö tulemust. Siis on elu nagu paradiis või vähemalt
paradiisiga võrreldav. Vastasel juhul, kui tööd põlatakse ja tüütuks
peetakse ning ka maailm seda ei hinda, on elu tõeline põrgu.
/ William Edward Burghardt Du Bois/
Sattusin lugema ühte artiklit andekatest lastest: Andekus kui erivajadus.
Tsitaat artiklist:
Üliarenenud õiglustunne. Andekad protestivad autoritaarsuse vastu kohe, kui tajuvad vähimatki
ebaõiglust, ebaloogilisust või mõtlematust. Seetõttu ei nõustu nad ka
edaspidi alluma autoriteetidele.
Kohe kindlasti ei ole ma andekas,kuid kahjuks ( õnneks? ) on minu õigustunne üliarenenud ja see teeb väga raskeks oma ametipostil ( või üldse elus? ) enam - vähem normaalse funktsioneerimise, ilma, et ma iga päev ennast infarkti äärele ei vihastaks.
Ma peaksin tegema mingi põhjalikuma eneseanalüüsi.
Kes ma siis olen?
Äpardunud võrdõiguslane?
Tibatilluke nihilist?
Kohusetunde käes vaevlev lillelaps?
Või lihtsalt tiba karvane ja peast segi?
Kuhu mahub maailm?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar