Idapiir

Et oma esimese tööpäeva šokki natukenegi leevendada, võtsin oma Pisara kaasa
/ jalutuskäiks väikese pisaraga :)  / ja sõitsime Narva.

Narva linnus 

 

Esimesel pildil on näha linnusevalvajate käima.

No aru ma ei saa, kuidas sa seal kõrgel tornil, keset  külma talve, kükitad ja oma asja ajad. Vaesekesed.  

                                                               Jaanilinna kindlus

 

Piiril on väike järjekord.

 

Teid tervitab Jaanilinn

Russia, Beregovaja ohrana.  

Pisar: `` Ma loodan, et sind spionaaži eest kinni ei peeta. Ma tõesti ei tahaks 50 kilomeetrit jala koju kõndida.`` 

Mina: `` Kui ma hüüan jooksele, siis lidu elu eest!`` 

Pisar: `` Hulluks oled läinud või? Tead, pane igaks juhul see fotokas ära, eks emme.`` 

Euroopa alleel on selliste vahvate lampidega, pimedatel öödel salapäraselt kumamas kõik Euroopa liidu riigid. Ära on märgitud ka liitumise aasta.

                                                               Rootsi terassi lõvid.
Autorid on meie kandis legendaarne Seaküla Simson ( Loe Aivarist siit ),
Paul Mänd  ( Loe siit )  ja Andres Mänd , kellest ei tea ma muud, kui ta pidi ka sellel alal mingi kõva käsi olema.

                                           Ja niiviisi piilutakse piiril, mida naabrid teevad.


Mõnus ja rahulik jalutuskäik. Ehk kunagi teen seal veel ühe tiiru aga siis kindlasti hilisõhtul,  kui allee ja linnus on valgustatud.

 

Tegime Pisaraga väikese puhkepausi. Istusin ja jälgisin ilma ja inimesi.  Inimesed möödusid meist. Oli nii vanu, väga vanu, keskvanu :) kui ka noori. 

Ja enamus neid vanadest, väga vanadest, keskvanadest  ja ka noortest jalutasid hoides teineteisel käest kinni!! 

Jäin mõtlema, et millal ma sellist vaatepilti viimati näin? 

Miks me hoiame teineteisel nii vähe käest kinni?

Ja ongi läbi minu Lillelapse elu:(

Puhkus läbi. 

Oh kuidas ma ei taha.

Mul on ju veel nii palju karpe ja värve ja villa ja puruks toksimata nõelu ja ideid.

Tasu tehtud töö eest peaks olema tööst saadav rahuldus ning see, et maailm vajab selle töö tulemust. Siis on elu nagu paradiis või vähemalt paradiisiga võrreldav. Vastasel juhul, kui tööd põlatakse ja tüütuks peetakse ning ka maailm seda ei hinda, on elu tõeline põrgu.

/ William Edward Burghardt Du Bois/ 

Tsitaat 

Sattusin lugema ühte artiklit andekatest lastest: Andekus kui erivajadus.

Tsitaat artiklist: 

Üliarenenud õiglustunne. Andekad protestivad autoritaarsuse vastu kohe, kui tajuvad vähimatki ebaõiglust, ebaloogilisust või mõtlematust. Seetõttu ei nõustu nad ka edaspidi alluma autoriteetidele. 

 Kohe kindlasti ei ole ma andekas,kuid kahjuks ( õnneks? ) on minu õigustunne üliarenenud ja see teeb väga raskeks oma ametipostil ( või üldse elus? ) enam - vähem normaalse funktsioneerimise, ilma, et ma iga päev ennast infarkti äärele ei vihastaks. 

Ma peaksin tegema mingi põhjalikuma eneseanalüüsi. 

Kes ma siis olen? 

Äpardunud võrdõiguslane? 

Tibatilluke nihilist? 

Kohusetunde käes vaevlev lillelaps?  

Või lihtsalt tiba karvane ja peast segi?

Kuhu mahub maailm?

Ootaja aeg on pikk.

Millal on rahu südames? Siis kui kõik on turvaliselt kodus.
Kummaline, kuidas koer tunnetab, et keegi on puudu. Ta ei märka lahkujat, kuid teab, et ühte tema inimest ei ole kodus.
Ja siis ta ootab, kannatlikult, teraselt teed jälgides. Vahel minuteid, vahel tunde.

 

Leib jahtub.

Tõnis Mägi

Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.

Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.

Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ...
Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib?
Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,
memm ja su taat, memm ja su taat ...

Pilti vaadates:

Mina: `` Võta ennast kord juba kokku ja kõrvalda need  kohutavad koerakarvad oma diivanilt palun!``

Teine mina: `` Ma mõtlen sellele homme!``