Kuvatud on postitused sildiga Minu klõpsud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Minu klõpsud. Kuva kõik postitused
30 oktoober 2016
24 oktoober 2016
23 oktoober 2016
Ilusate mälestuste raamat
Oh, kuidas ma vahel tunnen puudust kirjutamisest. Võtad pastaka ( veel parem sulepea ) kätte ja lihtsalt kirjutad.
Tööl võiks olla kasvõi korra kuus üks käsitisi kirjutamise päev :)
Pisarake mul ikka kirjutab, ta mul selline `` vana kooli`` laps ja arvutid teda eriti ei tõmba.
Üksvahe sai isegi pool raamatut valmis, kuid siis said mõtted otsa ja sinna see jäigi.
Aga varsti on aasta 2017 ja poelettidel on kalendrid juba ammu ostjaid ootamas.
Otsustasin, et tuuniks neid veidi:
07 september 2016
Meie kodus elab Miilits!
Trennipüksid peavad olema: helesinised, õhukesest materjalid, poolpikad.
Trampisime läbi kahe linna peale kokku kuus poodi, no ei ole selliseid pükse, löö või maha.
Mürtsuga on niiiii raske poes käija. Koju jõudsime alles kell seitse!!
Täna hommikult teatas Mürts, et tema hakkab oma riideid ostma AINULT Tartust või Pärnust, sest meil ilusaid riideid ei müüda.
Eelmisel aastal oli tal helerohelise periood. Kõikidel riietel pidi olema mingi roheline detail.
Sel aastal on sinise periood. Koolis käib ta nagu tri poloski. Sini-must valge. Pinal ja päevik peavad klappima riietumisstiiliga. Need tema värvikiiksud on suht kurnavad ja poes käies tuleb varuda küllaldaselt närvi ja ka aega.
Iga kord, kui Mürts teatab, et ta tahaks nüüd minuga poodi minna hakkab mu vererõhk taevastesse kõrgustesse pürgima ja oma mõtetes palun ma alati kannatust taluda seda, mida muuta ei saa.
Ja ikkagi on ta kõige vahvam ja mõnusam Mürts :)
Järjepideva kindlusega käib ta toast tuppa ja kustutab lampe, kui kedagi toas pole. Kustutamist saadab omaette podisemine, et tema pere raiskab ilmaasjata elektrit. Sama on telekatega. Pisarake saab tema käest kogu aeg võtta, kui tema toas telekas mängima jääb.
Paar päeva tagasi marssis Mürts elutuppa ja selgitas mulle väga etteheitva häälega, et köögis põleb järelvalveta jäetud küünal. Laps oli šoki saanud, et keegi ei seisagi küünla kõrval ja ei valva seda. Kusjuures küünal oli miilide kaugusel igasugusest süttivast materjalist.
Muidugi on need väga õiged märkused ja me püüame Mürtsu meeleheaks käituda nii nagu tema arvates see ÕIGE käitumine on, kuid see tema podisemine ja rahulolematu ilme on nii armsalt naljakas, et vahel kohe tahaks teda natuke provotseerida.
Ja jätkub...
Enne autosse istumist peetakse mulle loeng selle kohta, et roolis süüa ei tohi. Õige!
Kiirust ületada ei tohi! Õige! Kusjuures pikemat maad sõites jälgitakse aegajalt spidomeetrit ja väiksemagi kiiruse ületamise kohta saan kohe suure punase märkuse.
Ta on vist Liiklusseaduse salaja pähe õppinud.
Kui Mürts veel õega lasteaias käis, pidas politsei mind kinni. Tavaline puhumine. Olin siis oma puhumised ära puhunud, kui poiss tagaistmelt kõva häälega küsib: `` Emme, kas sa oled nüüd pättide nimekirjas?`` Lapseke, veel ei ole ja kui sina mul alati kõrval oled mind kontrollimas, ei hakka ka olema :)
Samuti on ta pähe õppinud mingisuguse Hügieeniseaduse, kui selline üldse olemas on.
Minuga on ta suhteliselt leebe, aga Pisarake peab iga kord vastama küsimusele: ``Kas sa enne ikka käed ära pesid, kui süüa tegema hakkasid?`` Ja nii iga jumala päev!
Taevast hakkab sadama pussnuge , kui söögiks on eelmisel päeval valmistatud toit, sest ÄKKI on kärbsed sinna peale pissinud. Kui pere ikkagi isukalt oma toitu naudib ja keegi ei ole kärbsepissi mürgitust saanud siis soostutakse ka sööma.
Teine teema on ämblikega. Pidin tegema ükskord enne magama minemist Mürtsu toas põhjaliku läbiotsimise, sest talle tundus, et ta nägi ämblikku. Ämblik jäi leidmata,. Esimene reaktsioon oli, et kõik, poiss hakkabki majast välja kolima. Hiljem ta ikkagi natuke leebus ja lõpuks oli nõus isegi oma voodis magama.
Ma tean seda ämblikku küll. Ta on minu isiklik kärbsepüüdja, kes oli oma trepialusest kodust jalutama läinud. Tema õnneks jäi ta leidmata. Muidu oleks ta , Mürtsu tungival nõudmisel , õue kupatatud.
Minul on see kõik olemas, minu armas Mürts, minu armas Pisar, minu armas Pisarake.
Trampisime läbi kahe linna peale kokku kuus poodi, no ei ole selliseid pükse, löö või maha.
Mürtsuga on niiiii raske poes käija. Koju jõudsime alles kell seitse!!
Täna hommikult teatas Mürts, et tema hakkab oma riideid ostma AINULT Tartust või Pärnust, sest meil ilusaid riideid ei müüda.
Eelmisel aastal oli tal helerohelise periood. Kõikidel riietel pidi olema mingi roheline detail.
Sel aastal on sinise periood. Koolis käib ta nagu tri poloski. Sini-must valge. Pinal ja päevik peavad klappima riietumisstiiliga. Need tema värvikiiksud on suht kurnavad ja poes käies tuleb varuda küllaldaselt närvi ja ka aega.
Iga kord, kui Mürts teatab, et ta tahaks nüüd minuga poodi minna hakkab mu vererõhk taevastesse kõrgustesse pürgima ja oma mõtetes palun ma alati kannatust taluda seda, mida muuta ei saa.
Ja ikkagi on ta kõige vahvam ja mõnusam Mürts :)
Ja see ei ole veel kõik. Ta on Miilits. Suure algustähega.
Paar päeva tagasi marssis Mürts elutuppa ja selgitas mulle väga etteheitva häälega, et köögis põleb järelvalveta jäetud küünal. Laps oli šoki saanud, et keegi ei seisagi küünla kõrval ja ei valva seda. Kusjuures küünal oli miilide kaugusel igasugusest süttivast materjalist.
Muidugi on need väga õiged märkused ja me püüame Mürtsu meeleheaks käituda nii nagu tema arvates see ÕIGE käitumine on, kuid see tema podisemine ja rahulolematu ilme on nii armsalt naljakas, et vahel kohe tahaks teda natuke provotseerida.
Enne autosse istumist peetakse mulle loeng selle kohta, et roolis süüa ei tohi. Õige!
Kiirust ületada ei tohi! Õige! Kusjuures pikemat maad sõites jälgitakse aegajalt spidomeetrit ja väiksemagi kiiruse ületamise kohta saan kohe suure punase märkuse.
Ta on vist Liiklusseaduse salaja pähe õppinud.
Kui Mürts veel õega lasteaias käis, pidas politsei mind kinni. Tavaline puhumine. Olin siis oma puhumised ära puhunud, kui poiss tagaistmelt kõva häälega küsib: `` Emme, kas sa oled nüüd pättide nimekirjas?`` Lapseke, veel ei ole ja kui sina mul alati kõrval oled mind kontrollimas, ei hakka ka olema :)
Samuti on ta pähe õppinud mingisuguse Hügieeniseaduse, kui selline üldse olemas on.
Minuga on ta suhteliselt leebe, aga Pisarake peab iga kord vastama küsimusele: ``Kas sa enne ikka käed ära pesid, kui süüa tegema hakkasid?`` Ja nii iga jumala päev!
Taevast hakkab sadama pussnuge , kui söögiks on eelmisel päeval valmistatud toit, sest ÄKKI on kärbsed sinna peale pissinud. Kui pere ikkagi isukalt oma toitu naudib ja keegi ei ole kärbsepissi mürgitust saanud siis soostutakse ka sööma.
Teine teema on ämblikega. Pidin tegema ükskord enne magama minemist Mürtsu toas põhjaliku läbiotsimise, sest talle tundus, et ta nägi ämblikku. Ämblik jäi leidmata,. Esimene reaktsioon oli, et kõik, poiss hakkabki majast välja kolima. Hiljem ta ikkagi natuke leebus ja lõpuks oli nõus isegi oma voodis magama.
Ma tean seda ämblikku küll. Ta on minu isiklik kärbsepüüdja, kes oli oma trepialusest kodust jalutama läinud. Tema õnneks jäi ta leidmata. Muidu oleks ta , Mürtsu tungival nõudmisel , õue kupatatud.
Lõpetuseks.
Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.
Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.
Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.
/ Urmas Alender /
Minul on see kõik olemas, minu armas Mürts, minu armas Pisar, minu armas Pisarake.
PS! Mul on rangelt keelatud kodus laulda, vähemalt mitte Mürtsu juuresolekul. Kunagi kui ta oskab paremini põhjendada seda keeldu, siis ehk saan ka teada, miks ma laulda ei tohi.
Praegu lihtsalt ei tohi.
Praegu lihtsalt ei tohi.
Lõpetuse lõpetuseks võin kinnitada, et meie maja ei kubise pissivates kärbestest, mõrtsukämblikest ega ka voodite all vohavatest hallitusvorstidest.
Ainult vahel harva ;)
08 august 2016
Ja ongi läbi minu Lillelapse elu:(
Puhkus läbi.
Oh kuidas ma ei taha.
Mul on ju veel nii palju karpe ja värve ja villa ja puruks toksimata nõelu ja ideid.
Tasu
tehtud töö eest peaks olema tööst saadav rahuldus ning see, et maailm
vajab selle töö tulemust. Siis on elu nagu paradiis või vähemalt
paradiisiga võrreldav. Vastasel juhul, kui tööd põlatakse ja tüütuks
peetakse ning ka maailm seda ei hinda, on elu tõeline põrgu.
/ William Edward Burghardt Du Bois/
Sattusin lugema ühte artiklit andekatest lastest: Andekus kui erivajadus.
Tsitaat artiklist:
Üliarenenud õiglustunne. Andekad protestivad autoritaarsuse vastu kohe, kui tajuvad vähimatki
ebaõiglust, ebaloogilisust või mõtlematust. Seetõttu ei nõustu nad ka
edaspidi alluma autoriteetidele.
Kohe kindlasti ei ole ma andekas,kuid kahjuks ( õnneks? ) on minu õigustunne üliarenenud ja see teeb väga raskeks oma ametipostil ( või üldse elus? ) enam - vähem normaalse funktsioneerimise, ilma, et ma iga päev ennast infarkti äärele ei vihastaks.
Ma peaksin tegema mingi põhjalikuma eneseanalüüsi.
Kes ma siis olen?
Äpardunud võrdõiguslane?
Tibatilluke nihilist?
Kohusetunde käes vaevlev lillelaps?
Või lihtsalt tiba karvane ja peast segi?
Kuhu mahub maailm?
01 august 2016
Pärnu läbi minu kaamerasilma
Meri on mulle alati kummaliselt mõjunud.
Mulle meeldivad asjad, mis on võimsamad kui inimene.
Meri teeb alandlikuks.
Ma elan need mured yle
kui must ka ei olex meel
Kui ka Jumal ise mind keelax
ma loodaxin ikka weel
Yx läheb & teine tuleb
yx kerkib & teine kaob
& kuskil on ometi homme
& midagi minu jaox
/ Liisi Ojamaa/
Projekti ``Sõnum seinal 2014`` üks töödest. Kahjuks ei leidnud autori nime.
Aga kodu võttis mind vastu vikerkaarega!
26 juuli 2016
Sabatu ja šokis
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe...
/ Karl Ristikivi /
See armas sabatu sõitis meie puukoormaga maha 10 kilomeetrit ja oli kerges šokis, kui avastas end
täiesti võõras aias.
/ Karl Ristikivi /
See armas sabatu sõitis meie puukoormaga maha 10 kilomeetrit ja oli kerges šokis, kui avastas end
täiesti võõras aias.
24 juuli 2016
Jalutuskäiks kuuel jalal.
Tänavune suvi on kummaline, selline niiske ja hall. Kui parematel päevadel on rannast ka naabreid näha siis täna oli kõik udulooriga kaetud.
Toila- Oru pargist ja Toila sadamast on nii palju juba räägitud, et kõik mida mul öelda oleks tundub mulle lihtsalt kellegi teise sõnade kordamisena.
Keda huvitab siis hästi põhjaliku ülevaate on teinud ajakajad.blogspot.com.
Toila- Oru pargist ja Toila sadamast on nii palju juba räägitud, et kõik mida mul öelda oleks tundub mulle lihtsalt kellegi teise sõnade kordamisena.
Keda huvitab siis hästi põhjaliku ülevaate on teinud ajakajad.blogspot.com.
19 juuli 2016
Kollane madu.
Avastasin, et meie vana pihlakapuu sisse on kolinud elama
üks kollane madu, kes seal rahumeelselt maailma uudistab.

Heal vanal ajal usuti, et :
- Praetud maoliha on kõige parem arstirohi nõrgameelsete
arstimiseks. (Vastseliina)
- Kohtus õiguse saamiseks vaja 9 musta mao pead tasku
panna. ( Põltsamaa )
Nii et, kui kellelgi on probleeme seadustega või mureks nõdrameelsus,
siis tasub proovida!
Tellimine:
Postitused (Atom)










