Et midagi ei ununeks ja...

...prillid pead hea uuunelda!

Neid töid inspireerisid mind tegema minu isapoolsed tädid:) 

Kaks vahvat, nüüdseks juba üle 80, vanamemme. 

Mul on nii kohutavalt kahju, et meie ühiskonnas on kadumas komme teha märkmeid, kirjutada üles on lemmikretsepte, lemmikluuletusi või lihtsalt pidada päevikut. 

Seda kõike päris paberile ja päris pliiatsiga. 

Minu tädi ja tädimees olid omal ajal kirglikud ristsõnade lahendajad. Neil oli virnade kaupa kaustike kuhu oli ära märgitud kõik vajalik info. Olümpiavõitjad ja sportlaste muud tähtsad saavutused oli kirja pandud juba alates seitsekümnendatest aastatest. Ajaga kasvas kaustade arv. Tihedast kasutusest olid nii mõnedki kaustad juba räbaldunud, kuid ometi oli lapsena jube  huvitav neid sirvida. 

Teine tädi kirjutab mul usinasti üles vanu laulutekste. 

Paljud on sellised, mida tänapäeval enam keegi ei mäleta ja laulikutest neid ei leia.

Ka kõik muu info on kirja pandud. 

Soovid teada, millal tuli 1998 aastal maha esimene lumi? Aga palun, löö aga kaustik lahti! 

Märkmikukaasi olen ma ennegi viltinud, kuid nüüd sai märkmik enda kõrvale ka prillitoosi, et oleks ikka vajalikud instrumendid kohe võtta, kui kirjutamiseks või lugemiseks läheb. 

Kevadine võilill ja varasuvine võilille lumi. 

Jõhvikad.

Moonid.

Sellel pildil kasutasima ma Pisara prille, mis minu toosi lausa ära uppusid.

Õhtul katsetasin isa nn nohiku prillidega  ja sobisid ideaalselt.

Tädi kauni käekirjaga maalitud laulusõnad:

Mõni sõna pani kohe googeldama :) 

Kahjuks google ei tea sellist sõna nagu katergu
Samas selles ja veel ühes vanglalaulus on nimetatud sõna kasutatud.
Kes teab täpset tähendust oleksin tänulik.

Leidsin ka ühe vahva koolilapse laulu.
Refrään on kuidagi tuttav.

Üks lõbus ja natuke totakas lapsepõlvemälestus ka seoses tädiga. 

Ma arvan, et ma olin siis päris väike, nii 4-5 aastane. 

Nimelt, kui ma talle külla sattusin ja suveaeg juhtus olema
siis me käisime tädiga keldri taga kaugust pissimas.
No ikka nii, et kes kaugemale pissib on võidumees. 

Noh, tüdrukud, kes on proovinud kaugust pissida? 

Jube lõbus oli aga paraku tädi alati võitis mind.

Vot nii lahedad tädid on minul, olgu neil jõudu ja tervist veel paljudeks aastateks!

Õnnelik ema :)

Kurjustasin lastega natuke, et nad toa on sassi ajanud ja keegi ära koristada ei viitsi.

Pisar marsib selle peale tusaselt minust mööda ja poetab moka otsast:

``Sa peaksid üldse õnnelik olema!``

``Mille pärast? ``  küsin mina.

`` Et ma üldse sündisin!`` vastati pahuralt.

 

Ja niiviisi püütakse mind vahel ära osta või oma pättusi leevendada:
Šokolaadihunnik anti mulle muidugi sellepärast, et lastele see ei maitsenud.
Nii ennastohverdavad :)

Ja jätkuvalt ei saa ma üle Määramäe vaimustusest.

Eva Raudkivi keraamika on ikka super.

VEENDU ISE !

Meie kodus elab Miilits!

Trennipüksid peavad olema: helesinised, õhukesest materjalid, poolpikad.
Trampisime läbi kahe linna peale kokku kuus poodi, no ei ole selliseid pükse, löö või maha.
Mürtsuga on niiiii raske poes käija. Koju jõudsime alles kell seitse!!
Täna hommikult teatas Mürts, et tema hakkab oma riideid ostma AINULT Tartust või Pärnust, sest meil ilusaid riideid ei müüda.
Eelmisel aastal oli tal helerohelise periood. Kõikidel riietel pidi olema mingi roheline detail.
Sel aastal on sinise periood. Koolis käib ta nagu tri poloski. Sini-must valge. Pinal ja päevik peavad klappima riietumisstiiliga. Need tema värvikiiksud on suht kurnavad ja poes käies tuleb varuda küllaldaselt närvi ja ka aega.
Iga kord, kui Mürts teatab, et ta tahaks nüüd minuga poodi minna  hakkab mu vererõhk taevastesse kõrgustesse pürgima ja oma mõtetes palun ma alati kannatust taluda seda, mida muuta ei saa.

                                         Ja ikkagi on ta kõige vahvam ja mõnusam Mürts :)

Ja see ei ole veel kõik. Ta on Miilits. Suure algustähega.

 

Järjepideva kindlusega käib ta toast tuppa ja kustutab lampe, kui kedagi toas pole. Kustutamist saadab omaette podisemine, et tema pere raiskab ilmaasjata elektrit. Sama on telekatega. Pisarake saab tema käest kogu aeg võtta, kui tema toas telekas mängima jääb.
Paar päeva tagasi marssis Mürts elutuppa ja selgitas mulle väga etteheitva häälega, et köögis põleb järelvalveta jäetud küünal. Laps oli šoki saanud, et keegi ei seisagi küünla kõrval ja ei valva seda. Kusjuures küünal oli miilide kaugusel igasugusest süttivast materjalist.

Muidugi on need  väga õiged märkused ja me püüame Mürtsu meeleheaks  käituda nii nagu tema arvates see ÕIGE käitumine on, kuid see tema podisemine ja rahulolematu ilme on nii armsalt naljakas, et vahel kohe tahaks teda natuke provotseerida.

Ja jätkub...
Enne autosse istumist peetakse mulle loeng selle kohta, et roolis süüa ei tohi. Õige!
Kiirust ületada ei tohi! Õige! Kusjuures pikemat maad sõites jälgitakse aegajalt spidomeetrit ja väiksemagi kiiruse ületamise kohta saan kohe suure punase märkuse.
Ta on vist Liiklusseaduse salaja pähe õppinud.
Kui Mürts veel õega lasteaias käis, pidas politsei mind kinni. Tavaline puhumine. Olin siis oma puhumised ära puhunud, kui poiss tagaistmelt kõva häälega küsib: `` Emme, kas sa oled nüüd pättide nimekirjas?``  Lapseke, veel ei ole ja kui sina mul alati kõrval oled mind kontrollimas, ei hakka ka olema :)

Samuti on ta pähe õppinud mingisuguse Hügieeniseaduse, kui selline üldse olemas on.
Minuga on ta suhteliselt leebe, aga Pisarake peab iga kord vastama küsimusele: ``Kas sa enne ikka käed ära pesid, kui süüa tegema hakkasid?``  Ja nii iga jumala päev!
Taevast hakkab sadama pussnuge , kui söögiks on eelmisel päeval valmistatud toit, sest ÄKKI on kärbsed sinna peale pissinud. Kui pere ikkagi isukalt oma toitu naudib ja keegi ei ole kärbsepissi mürgitust saanud siis soostutakse ka sööma.

Teine teema on ämblikega.  Pidin tegema ükskord enne magama minemist Mürtsu toas põhjaliku läbiotsimise, sest talle tundus, et ta nägi ämblikku. Ämblik jäi leidmata,. Esimene reaktsioon oli, et kõik, poiss hakkabki majast välja kolima. Hiljem ta ikkagi natuke leebus ja lõpuks oli nõus isegi oma voodis magama.
Ma tean  seda ämblikku küll. Ta on minu isiklik kärbsepüüdja, kes oli oma trepialusest kodust jalutama läinud. Tema õnneks jäi ta leidmata. Muidu oleks ta , Mürtsu tungival nõudmisel , õue kupatatud.

Lõpetuseks.

 

Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.

Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.

Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.
Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,
või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik.

/ Urmas Alender /

Minul on see kõik olemas, minu armas Mürts, minu armas Pisar, minu armas Pisarake.

 

PS! Mul on rangelt keelatud kodus laulda, vähemalt mitte Mürtsu juuresolekul. Kunagi kui ta oskab paremini põhjendada seda keeldu, siis ehk saan ka teada, miks ma laulda ei tohi.
                                                          Praegu lihtsalt ei tohi.

Lõpetuse lõpetuseks võin kinnitada, et meie maja ei kubise pissivates kärbestest, mõrtsukämblikest ega ka voodite all vohavatest hallitusvorstidest.

Ainult vahel harva ;)

 

Aasta siis oli 1985 ja

mina sain 11 aastaseks.
Vanaemalt sain kingituseks selle kauni korvikes, mis on minuga kaasas käinud kõikides minu kodudes. Nüüdseks juba 31 aastat.

Aeg on ta veidi kollaseks muutnud, kuid oma ja armas on ta ikkagi. 

Käsitööna tehtud asjad olid vanaema jaoks väga tähtsad ning seetõttu  oli ta veidi pettunud, kui kuulis, et mul ei  olegi väikest juubelit ( 10 ) vaid sain hoopis 11.  Kui ta oleks seda teadnud enne, oleks see kingitud kellelegi teisele juubeli puhul. 

Ellen Niit

             Soovitus
      Kui teed ukse lahti,
      üle õla vaata,
      ehk on mõnel mahti
      viipega sind saata.

      Pole mõtet kõnel,
      aega seks ei leita.
      Ehk on juhust mõnel
      pilk su poole heita.

     Julgust andev jõud on
     pilgu tulikiirel,
     mis sind teele saadab
     päeval tulikiirel.

          /Ellen Niit/